Reaalsuse tajumine - mida tähendab pagulaste tulek tegelikult?

Täna on minu 11-es päev Saksamaal ning selle äärmiselt lühikese aja jooksul olen pidanud mitmeid oma põhimõtteid ümber hindama. Üks nendest seoses pagulastega. Siiani pole ma olnud suur pagulaste vastu sõdija, seda enam, kui see tähendab süütute inimeste päästmist sõjaolukorrast, pakkudes neile tuge, elukohta ja kindlustunnet. Tegin oma mõtteis isegi nalja, et noh, segaverelised koerad on juttude järgi tugevamad ja elavad kauem - äkki siis inimesed ka. 

Olukorrad, mida aga hetkel kogenud olen, on lõhkunud minu roosa mulli, milles siiani elanud olen. Mida päev edasi, seda enam tunnen, et antud olukorras oleme pöördumas tagasi koopainimese elu juurde, kus instinkt 'võitle või põgene' on ellu jäämiseks vajalik. Ja seda kõige füüsilisemas mõttes. 

Filmis Titanic on stseen, kus laevameeskonna liige hoiab alamat rahvast raudväravate taga, et takistada nende liikumine kõrgematele korrustele ning päästepaatidesse. Alati tekkis mul seda vaadates sisemine viha antud filmitegelase vastu, sest tundsin, et tema teguviis on vale. Kõigil peaks olema võimalus päästa oma nahk, kõigil peaks olema võimalus elule. 

Antud olukorraga silmitsi seistes tunnen end samas olukorras olevat nagu antud laevameeskonna liige. Mul on pagana kahju, kui litsutakse kinni riigiväravad nende ees. Seda enam, et nende hulgas on väga siiraid ja häid inimesi, kes tõeliselt vajavad abi, kuid tunnen, et mina ise, minu perekond ja minu lähedased on mulle liiga olulised, et pooldada elu, mis võib meid oodata ees, kui neid inimesi oma riiki laseme. 

Olime olnud vaid paar päeva Berliinis, kui sattusime Alexanderplatz'ile, kus palja ülakehaga hull oli roninud purskkaevu otsa, kott käes ning röökis nagu segane. Kohal oli nii pommirühm, politsei, kiirabid, päästeteenistus ja kõik muud tegelased, kes vähegi selliseks puhuks kokku kutsutakse. Kahjuks keel veel nii selge polnud, et aru saada, mida ta täpsemalt nõudis. Õnneks suudeti ta sealt alla tuua ning nägime, kuidas ta üsna vägivaldsel teel minema toimetati käed raudus. Politseil ja läbirääkijal läks üle tunni, et kogu see jama ära klaarida. Olukorda üritasid leevedada ka mehe sõbrad, kes püüdsid veenda teda alla tulema. 

Veidi hiljem, soovides S-Bahn'iga sõita kodu poole tagasi, oli kahtlane kohver jäetud keset rongijaama esimest korrust, lindiga ümber piiratud ning politsei ning turvatöötajad piiramas inimesi. Liikusime kiirelt üles, sooviga ruttu rongile minna ning jalga lasta sellest piirkonnast. Tuli üks rong.. siis teine.. siis kolmas.. peale 7nda rongi möödumist saime aru, et tegemist on tõsise olukorraga. Saime aru, et rongidel pole luba peatuda ning hirmu lisas politseide äkiline ja kiire reageerimine ning nende omavahelise vestluse jälgimine. 

Möödusid mõned päevad, kui sõitsime Hamburgi poole, kus läksime appi Pärnu Linnavalitusesele seoses turismimessiga. Leidsime aega ka linnaga tutvumiseks, mille käigus saime tutvuda järjekordse hirmu tekitava olukorraga - just sel hetkel toimus seal afgaanide rongkäik valitsuse vastu, sest valitsus soovib 12 000 inimest kodumaale tagasi saata. Hirmu lisas osade paraadil osalejate agressiivne väljendusviis ja käitumine. 

Mis on aga siin olemise kõige hirmsam osa? - olla naine. Olla naine, kellele meeldivad kleidid ja seelikud, sealjuures olles harjunud kandma põlvest veidi ülespoole pikkust. Mis veelgi hullem - sattuda niiviisi liikuma õhtusesse Berliini. Just see sama õhtu, tulles Hamburgist kodu poole, oli üks hirmsamaid reise üldse. Nimelt anti meile ette, et messile tuleb selga panna musta värvi seelik. Kuna mul oli kontoriseelik olemas, ei muretsenud ma rohkem. Igaks juhuks ostsin ka paksud musta tooni sukapüksid, et vähem tähelepanu saada. Ma polnud väga ammu sellist hirmu tundnud, kui tol hetkel liikudes metroos kodu poole. Mul on nii hea meel, et ma polnud üksi ning et suutsime mõista teineteist Crossfiti tüdrukuga*, kes aitas mul tekitada olukorda, kus mind oleks vähem märgata. Olin ka varem kuulnud, et tuleb olla ettevaatlik ning jälgida, mida selga panna, kuid poleks eales uskunud, et tegu on olukorraga, mis on justkui punane rätik härjale.

Tõsi, tunnistan, et seelik oleks võinud olla pikem, kuid kas tõesti on meie tulevik käia nii riides, et kuskilt säärt või käsivart näha pole? Ainus võimalus seelikut selga panna on nii, et püksid on selle all (enamus naised siin niiviisi käivadki)? Kas me tõesti soovime oma rahulikku pisikesesse Eestisse samasuguseid olukordi? Kas me soovime, et meie riigi naised peaksid tundma iga kord hirmu, astudes koduseinte vahelt välja? Kas soovime, et naistel poleks võmalust kanda seelikuid ning säravamalt üles lüüa? Kas soovime, et naistel poleks võimalust tunda end naiselikult? Kas tõesti pole võimalik oma kodumaad ja oma rahvast päästa?

Mul läks mitu päeva aega, et mõista, miks siinsed naised nii mehelikult riietuvad ja välja näevad. Nüüd tuleb kurbusega tõdeda, et mõistan seda. 

Ma loodan siiralt, et see, mis toimub siin Saksamaal, pole meie pisikese kodumaa tulevik. 

Videod antud seikade kohta: 

Ema, vaata, ma olen ka nüüd pagulane

Nagu ma juba sissejuhatuses mainisin, viibin veebruari ja ka märtsi Saksamaal. Õpin Saksa Tehnoloogiakoolis ärikorraldust ning minul ning kahel kursusekaaslasel (šopinguosakonna direktor ja crossfiti tüdruk) õnnestus jätta mulje, et oleme kõige paremad, andekamad ning kõige enam väärt võimalust teostada osa koolipraktikast Saksamaal Berliinis. Oleme saanud nüüd tutvuda töökohtadega, elukohaga ning linnaga - seiklusi on olnud selle aja jooksul rohkem, kui küll. 

Tunnistan ausalt, et kogu lennusõidu aja Berliini poole olin ma üsna suures pinges. Ärevustunne minu sees ei lasknud nautida mõtet eesootavast seiklusest ega lasknud ka nautida huvitavat pilvedemängu lennuki aknast. Ei, see polnud lennuärevus. Ei, see polnud ka hirm uue linna ja kultuuri suhtes. See oli midagi palju suuremat. Nimelt olin kuulnud, et korter, mis pidi meie elukohaks saama kaheks kuuks, pole just väga hea. Mitte, et ma ninakas oleks ja luksuskorterit sooviks. Lihtsalt oli hirm, et äkki ootab meid ees ühetoaline korter, kuhu kolmekesti mahtuma peame ning kus pesemisvõimalused ning wc on jagamisel naabritega. 

Korterisse sisse astudes sain aga osaks tõelisele õnnetundele - ees laius avar korter, kus kõigil oma tuba. Rääkimata vannist, kiiktoolist, rahulikust ümbruskonnast, lähedal asuvast šopingutänavast, suurtest patjadest, mahlapressist ja nõudepesumasinast. Viimase osas olin ma veel eriti õnnelik, kuigi kasutust on ta saanud rohkem kapina, kui pesumasinana. 

Me polnud jõudnud asju lahti pakkidagi, kui juba tuli seada sammud metroo poole, et kokku saada Tehnoloogiakooli direktoriga, kes meile veidike ümbruskonda tutvustas ning öhtusöögi ajal programmist seletas. Uhked ja enesekindlad nagu me oleme, abi küsida ei söendanud, vaid pusisime omaette, mille tulemusel ja õnne saatval jõul enam vähem õige koha üles leidsime. 

Kuna olen suur raamatute fänn, on tollest õhtust eredamaks mälestuseks meeeeeletult suur raamatupood, milles mitu korrust ning meeldejäävamaks emotsiooniks olukord, kus justkui oleks nii kaugele tulnud kodumaast, kuid üks esimesi asju, mida pubisse maha istudes kuulsin, oli meie endi emakeel kõrval lauas. Lisaks ei suutnud ma ära imestada, kuidas on võimalik, et nii lihtne on süüa leida. Tundub kindlasti imelik mõte, kuid olen harjunud, et väljas söömiseks tuleb teenindajatega suur sõda maha pidada enne, kui nad on nõus valmistama midagi, milles pole liha, piima, mune, kala ega muud loomset. Siin aga on peaaegu terve menüü lehekülg taimetoitu täis. Ja seda täiesti suvalises esimeses pubis, kuhu sisse astusime. Niisiis avanes mul võimalus ära proovida tuntud karrivorst. Ja seda muidugi taimses versioonis ja noh, mitte just kõige tervislikumas vaatevinklis (Näe, vaata. Õppinud toitumisnõustajaks ja sööb ka vahel ebatervislikult!). 

Õhtu lõppedes tundsin nagu oleksime olnud juba nädal Berliinis. Tekkis kindlustunne ja uskumus, et tean sellest linnast juba nii mõndagi ning ekslikult lõin endale illusiooni, et kodutee leidmine on ülimalt lihtne. Olime leidnud juba U7 peatuse, kui ekraanil jooksis kiri, et kuskil on remonditööd ning sellega seoses rong enam ei sõida. Nii me siis otsustasimegi minna hoopis bussiga, sest ekraanil olev kiri just seda soovitas. Bussi jõudes aga bussijuht kinnitas, et antud buss ei lähe üldse sinnapoolegi. Nii me siis otsustasimegi jalgsi koju minna, sest mis see 2-3 km noortele jalgadele ikka teeb. Ega ei teinudki. Lihtsalt eksisime kolm korda ära, teekond venis ligi viie kilomeetrini ning pidime küsima õige raja üles leidmiseks abi kohalikelt. Koju jõudes aga selgus, et antud U7 oli siiski töös ning oleksime edukalt saanud 10 minutiga koju. Ka bussiga oleksime saanud väga palju kodule lähemale ning jalutuskäigu osa oleks 1,5 tunni asemel 15 minutit. Noh, vähemalt saime tutvuda ümbruskonnaga ning söödud kalorid ilusti maha põletada.

Järgmisel päeval oli mind ootamas praktika lepingute alla kirjutamine, tutvumine töökohaga ja tulevaste töökaaslastega. Kodus olles töötasime läbi mitmeid võimalusi, kuidas tööl käima hakata, kuid parima variandina tundus mõnus jalutuskäik värskes õhus, ühistraspordis ümberistumisega sõidu asemel. Seda enam, et tegemist on istuva tööga. Olime suutnud taastada endas enesekindluse ja usu, et suudame saabuda õigeks ajaks sihtkohta ning jalutuskäik võis alata. Minu rõõmuks avastasime mitmeid ökokauplusi, mis meie mõistes juba väike-kaubamajaks nimetada võib ning lisaks väikseid poekesi, mis justkui turul olevaid bokse meenutavad, kus müüakse suures valikus erinevaid köögivilju ja puuvilju. Kohe vägisi tuli naeratus näole.. 

..mis aga kauaks kestma ei jäänud. Nimelt olime jällegi eksinud ning nüüd koputas kellaaeg aga tugevalt juba uksele. Vehkisime takso peatuses ligi 15-le taksole, kuid peale võtta ei tahtnud meid keegi. Lõpuks aga õnn naeratas meile ning 2 minutit enne kokku lepitud kellaaega astusime taksost välja nagu õiged ärinaised, tähtsad näod peas. 

Esmamulje töökohast oli.. 

...hmm... noooh...

..kodune tunne oli. Ja seda pigem selles mõistes, et eestlasi peetakse ka ju ülbeteks ja üleolevateks, kes ei mõista nalja, eksole? Olime loonud endale kujutluspildi olukorrast, kus tehakse ajurünnakuid uute kampaaniate väljatöötamiseks, motivatsiooni tõstmiseks ja palju muud sellist energilist ja jõulist. Sel hetkel aga hakkasime taipama, et ees ootab paberitöö ning kellaajast kellaajani istumine soliidses keskkonnas. Ja seda veel 8 tundi päevas, 5 korda nädalas. 

Sisimas rõõmustasin, et olin kodus otsinud välja oma kõige kallimad ja soliidsemad kontorikleidid, sest tundsin, et iga hommik hakkab olema  kui presidendiballile minek, sest töökoha õhkkond just nii tähtis ongi. 

Kuna minu juured pärinevad saksamaalt, siis sisimas olen alati suhtunud neisse austusega või mingi seletamatu emotsiooniga, mis on kindlasti positiivset laadi. Tahaks justkui kõigile kätt anda ja tere öelda, sõbralikult õlale patsutada, naeratada või mõnda normaalsemat kallistada. Nüüd, olles Berliinis ning nähes neid inimesi on aga üsna raske leida üldse päris puhtatõulist sakslast. Ühtlane pilt kuidagi rätikute all või tumedama nahaga. Ja kui isegi õnnestub mõne leida tuletikuga otsides, siis pigem tekib tunne nagu sooviks ise selgitada ja seletada talle, et mu mantli all ausõna ei ole pommirüüd ning ausõna asi mu peas on vaid osa sallist, et mitte külma saada. Mis puutub aga mitte "puhtatõulistesse sakslastesse", siis eriti veel õhtusel ajal tahaks omada võimeid end ära kaotada või nähtamatuks muuta. Tunnen end igal jalutuskäigul justkui koerana, keda võõrad koerad läbi nuusutama tulevad ning ainus võimalus on saba jalgevahele tõmmata, pilk maha suruda ja vaikselt oma rada edasi minna, et võimalikult märkamatuks jääda probleemide vältimiseks. 

Nüüdseks on nädal möödas ning toimunud on nii mõndagi. Käisime šoppamas. Meie "perekonna" šopinguosakonna direktor oli eelnevalt teinud suure eeltöö, kus on kõige paremad poed ning kõige suuremad allahindlused. Ära eksinud oleme ainult 9 korda ning ühistranspordiga valele poole sõitnud ainult.. oeh.. lugemine on sassi läinud aga umbes 20-50 korda. 

Uhketest kontorikleitidest oleme loobunud, sest tava tööelus oleksime liialt erinenud nendest teksastes jalgadest ning topilistest pluusidest. Esimesel tööpäeval tervitati sõnadega "dabro pasolovat", visati pakk pabereid kätte, läpakas ka ning näidati näpuga, kuhu istuda võib. Siiani on meie põhiülesandeks olnud eksklusiivtoodete kodulehtede läbitöötamine ning intervjuu tõlkimine saksa keelest inglise keelde, samal ajal ise omavahel eesti keeles suheldes ning kuulates ja suheldes töökaaslastega vene keeles. Nüüdseks olen kurssi viidud kõikide külajuttudega, mis puudutab firmas töötavaid inimesi. Teame täpselt kui nõme mees on Julkal ja kui mõttetu eit on Maša. 

Korteriga oleme endiselt väga rahul. Seda enam, et oleme saanud väga elavat tõestust, kui rahulik see maja ja piirkond on. Ise nimetame seda pensionäride linnaosaks. Kortermaja koridori õhus on tunda mõnusat aroomisegu aspiriinist, koirohust ja hobusesalvist ning ühel raskel šopingupäeva õhtul majani jõudes, tervitas meid ukse juurde jõudes naabritädi, kes keeras ukse lahti ja hakkas trepist üles minema. Järgnesime talle vaikides, sest mööda trügida poleks olnud viisakas. Umbes 30 minuti möödudes olime lõpuks koju jõudnud. 

Kuna meie "perekonnas" meesisikuid ei ole, peame vastutama ka prügikasti välja viimise eest (miks seda just mehe tööks peetakse?!). Esimese prügikoti viis šopinguosakonna direktor välja. Teise prügikoti usaldas ta selle aga minule ja Crossfit'i tüdrukule, ise veel humoorikalt tögades, et ärge siis ära eksige. Tunnistan, sisimas loodan, et see oli minu viimane kord, kui pean seda prügi ära viima, sest esiteks on see tagahoov üsna hirmus, eriti õhtusel ajal ning teiseks.. noh, ei tahaks öelda, et me otseselt ära eksisime aga peale kolmandat sisse astutud ust leidsime õige ukse ka üles. 

Käisime Crossfiti tüdrukuga ka suurlinna hinnapoliitikat kaardistamas seoses spordiklubidega. Jõudsime järeldusele, et tuleb minna uuesti šoppama, et soojemaid spordiriideid varuda ja hakata õues jooksmas käima. 200 eurot 10 korra pileti eest on isegi meiesuguste ärinaiste jaoks veidikene liig. Kahjutunne südames, leidsime aga ökopoe, kus oma hingele leevendust leida ning ilma silma pilgutamata luftitasime oma 50 euroseid, kuni tuju jälle hea ja kotid asju täis.

Sattusime kogemata ka turule, mida korralikult läbi uurida ei saanud vastava varustuse mitte omamise tõttu. Nimelt oli seal muda põlvini ning seetõttu saime tutvuda vaid pisikese osaga kogu melust. Arukad nagu me oleme, tekkis meil kohe äriidee luues ise endale sinna töökoht, hakates värava juures kummikuid laenutama. 

Õige pea oleme minemas Hamburgi turismimessile koos Pärnu Linnavalitsusega, et tutvustada Pärnut kui reisi sihtpunkti. Sellest ja paljust muust juba järgmises postituses :) 

Silmaringi laiendamiseks panen mõne firma lingi, millega praktika käigus tegelen. 

De Lamerie - tegu on kristall ja lauahõbeda tootjaga, kelle nõudel ilutsevad kullaga kaunistatud mustrid.

Artel - poheemlaslikud nõudekollektsioonid, kus 6 klaasi hind on 600 eurot, 900 eurot või rohkemgi. 

Lisaks näiteks veel Aurelie Bidermann, Al Coro, Amouage ja palju muud :) 

Kirjanikku minust ei saanud, nüüd hakkan blogima

Otsustasin uuesti blogima hakata. Olen seda juba ammu teha soovinud, kuid nagu nende soovidega ikka on - mugavam ju edasi lükata ja vabandusi leida, miks ma seda teha ei saa, kui selle nimel pingutama hakata. Nii ka minul. Kord polnud aega, kord ei jätkunud sõnu, ei leidnud meelepärast platvormi ning ..noh, vabanduste otsimises olen ma igatahes meister.

Mis teemadel tuleb blogis juttu? 

Kindlasti toitumisest ja tervisest. Olen terve elu trenni teinud - käinud karate's, korvpalli- ja suusatrennis, taipoksis, erinevates rühmatreeningutes ning jõusaalis. Tänu oma veidi ekstreemsematele huvidele tuli mul aga mõneks aastaks sportimine kõrvale jätta ning operatsioonidest taastuda, mille jooksul endale 20 lisakilo kogusin. Kui arstide kiuste* tervise korda sain, tellisin endale tuntud treenerilt toitumiskava, millega 5 kuu jooksul korjatud kilod laiali jagasin. Õige pea hakkas aga uus "tervise-kannatusterada" pihta. Toitumiskava järgi toitumine viis küll lisakilod, kuid võttis kaasa ka tervise, mis avaldus suurtes seedeprobleemides, kilpnäärme alatalitluses , nõrkustundes, väsimuses ning kaalu tõusus olenemata, mida ja kui palju söön. Siiani pole ma suutnud tagajärgi täielikult likvideerida, kuid tänu sellele, et läksin õppima toitumisnõustajaks ning hakkasin veganiks, hakkas ka minu taevas päike särama. 

Lisaks tervisele ja toitumisele saate lugeda ka naisbaikeriks olemisest, psühholoogilistest iseendaga kõnelemistest ja mõtisklustest, lemmikumatest retseptidest ja meelepärasematest toodetest.

Esimesel kahel kuul tuleb palju juttu ka praktikandina Berliinis olemisest. 

* Nad ütlesid, et ma ei saa oma tervist korda täiesti korda ning uuesti trenni minemisest võin vaid unistada.